Merry Christmas!

Tere ööd! Ja esiteks tahaks kõigile soovida häid jõule ja teiseks rääkida mõnest möödunud päevast. Teisipäevast pole midagi rääkida, tavaline päev nagu ikka, rutiinne. Aga räägiks siis kolmapäevast. Käisin koos isa ja vanaemaga matustel. Tegu oli siis vanaema onutütrega, keda ma olnud oma elus kunagi näinud. Pidin sellepärast minema, et pidin isal autojuht olema, kuna pärast oli istumine Ruusmäel sööklas veel. Iseenesest oli matus ilus, kurb ja südantliigutav. Võttis meele päris hardaks. Aitasin seal mõningaid asju seada ja hauda kinni ajada ja. Siis panin veel mamma haua peale küünla põlema ja poetasin paar pisarat. Olin liialt noor, kui ta suri ja ei osanud hinnata tema headust ja lahkust toona.
Õhtul siis Ruttar helistas. Kutsus endaga kaasa Kikka poole, et lähme tähistame jõule. Mai hakanud ära ka ütlema ja siis me läksime. Laud kõik kaetud ja puha. Sai söödud ikka traditsionilist jõulusööki ja noh kerge pits oli ka kõrvale. Siis sai saunas käidud(suitsusaun), nagu viis pluss, ühtegi paha sõna ei ütle selle kohta, tõeline saun ikka! Ja siis öösel mingi poole 3 ajal, juhtus see, et ma tegin ühe suure, suure lolluse. Kikas andis mulle pipragaasi ballooni, ja seal vahel 2 tonni, et kui suhu lased saad raha endale. Ma mingi tund aega mõtlesin ja kaalusin, ideaalne raha jõuludeks ju. Suhu ma ei julgenud lasta, aga tuhande krooni eest lasin endale näkku, kusjuures video on ka sellest. Lapsed ja täiskasvanud, ärge seda kodus järgi prooviga, tõsiselt, see pole absoluutselt naljakas, see kipitus ja kõrvetus on meeletu. Tund aega mai saanud silmi lahti teha ja muudkui kallasin endale külma vett näkku. 3-4 tundi olin jumala outis, siis läks alles paremaks. Käed siiani tulitavad ja kipitavad veel, kui neid soojas hoida ja kui puutun näiteks nina vms. siis mingi aeg kipitab see kaa. Suht julm relv on pipragaas, see niidab ka kõige kõvemad mehed maha, 100% kindel. See oli õppetund mulle, et tuleb kuulata õigeid inimesi, mitte valesid, aga mis tehtud, see tehtud. Öeldakse, et, mis ei tapa, teeb tugevaks. Aga siinkohal see ei kehti. Tugevamaks see kedagi nüüd küll ei tee. Pigem kahjustab kõvasti tervist, lööb ajutiseks rivist välja! Koju sain ka siis täna päeval, mingi 12 ajal Ruttariga tulime, siis magasin mingi 1-st 7-meni ja sõin kõhu mõnusalt täis ja vaatasin isaga telekat ja siis tulin ära oma tuppa ja siin ma olen.
Jõulud on ilusad, isa tõi kuuse tuppa ja siis sai kaunistatud ja küünlad külge pandud. Ennist põlesid, vaatepilt oli väga ilus ja õnnis :). See on romantika, aga paraku pole kedagi, keda kaissu võtta ja seda vaadata ja nautida. Aga unistamast ei keela mul keegi seda.
Aga kallid ja armsad kuulajad, kes te mind kuulasite ilusti, soovin teile ilusaid jõule ja kõike kõige paremat ja jõululisi unenägusid! Rahulikku ööd!

Aitab!

Esmaspäeva õhtu on märkamatult kättejõudnud, ja üldse pole lõbus olla. Mõeldes sellele nv-sele, siis üks sõna: "Jube!" Kõik sai alguse reedel, kui polnud mingit erilist plaani, ega midagi. Tallinnasse ma ka ei läinud, majanduslik seis eriti ei võimaldanud ja nii siis pidasin targemaks kodus olla. Nii-öelda kodus. Päeval juba jõin mingi paar õllet ja värki, siis sain Ruttariga kokku, mõtlesime, et mis me teeme. Istusime ja pidasime plaani, plaan läks nii jubedaks, et käisime poes ja võtsime 2 aramist kahepeale, nojah. Ja siis vaatasime Harry Potterit pingsalt ja tühjendasime pudeleid. Siis mingi 11 ajal hüppas Raul läbi. Ja siit see algas, targad mehed pidasid targaks ja läksid Võrru. Istusime õllekas natuke, ajasime seal Liisi ja Enriga juttu ja siis keskööl võeti sihikule Boswechter (kirjapildi õigsuses pole kindel). Enne keskööd oleks tasuta saanud, aga jah, 6 minutit jäime hiljaks. Aga see selleks, läksime siis sisse, tegin pilte ja surusin kätt ja. Joogi poolest olin tagasihoidlik, vahest sõprade käest limpsasin midagi, mingi 4 ajal siis hakkasime koju sõitma. Siis Ruttariga istusime miingi poole kuueni üleval ja siis läksin koju. Pohmakat üldse polnud järgmine päev, võib-olla sellepärast, et mul peo ajal pea koguaeg valutas. Laupäeval siis tuli vennas koju, küsisin ta käest raha endale, andis, lausa ise tuli pärast tooma, (3 sotti), väga õilis temast ja minule üllatav. Venna tunne tuli peale kohe. Õhtul siis kurikuulus jõulupidu. Ennem muidugi jõime siis oma vaimusünnitust: Koduõllet. Polnud vigagi, kõik ütlesid, et lahja, lahja. No mai tea, miks siis meestel mõistus ära kadus. Pakkisime siis kohrvisse 5l õllet ja läksime. Rahvast oli suht palju, bänd mängis ja värki, aga kuidagi häguseks jäi see asi, aeg lendas kiirelt-kiirelt, midagi erilist meelde ei jäänud peale selle, et peo lõpus läks tapluseks, ei midagi uut siin päikese all! Põhjust ei teagi, versioonid on erinevad, aga jah. Raul ja Lainar madistasid kõvasti. Liivar ka sai omad vitsad kätte. Alati on nendega jama. Ja eks vana-aasta õhtul ma usun läheb jälle käest asi ära. 100% kindel selles. Ja peale selle suutsin telefoni ära kaotada, masendav. Homme lähen otsin kultuurimajast, lihtsalt peab seal olema. Aga õhtu jätkuks veel, et eile siis, pühapäeval ärkasin Martini poolt. Raul polnud ka koju jõudnud, magas seal samas. Oh jah, korraliku inimese kombel, et koju minna, avastasime, et meil on veel koduõllet kõvasti ja nii need klaasid uuesti täitusid. Juuksuri raha hoidsin ka kokku, Martin ajas juuksed ära, eks ikka purjus peaga tekivad sellised filigraansed ideed. Kuid sama pole soengul midagi viga :). Ja siis õhtu jälle venis kella 3-ni välja, siis Margar tõi mind koju ära. Täna hommik polnudki väga hull, olek on hea, käisin Martini juures. Pidasime plaani, et peale uut aastat hakkame karsklasteks. Üritan ka võimalikult kaua kaine olla ja ennast käsile võtta. Hakkan raamatuid lugema ja luuletusi kirjutama ja eks vanematel on ka heameel kui poeg ikka korralik ja kultuurne on, mitte ei pinguta napsuga üle. Seega ma üritan end parandada, mul hakkab endast kahju, lasta raisku ennast alkoholi pärast, nii ei saa. Vahest võib, aga ülepingutada ei tohi. Seega soovige edu mulle ja ärge olge pahased minu peale, ma tean, et olen paha poiss olnud, aga ma õpin, püüdlen paremuse poole. Seega ilusat õhtu jätku ja olge tublid!

Cold winter

Ööd, tänase päeva jaoks mul samuti sõnu napib, sest pole midagist eriti rääkida, peale selle, et õlle panime täna rõhu alla ära, õhtul nüüd mekkisime, väga viis, loodame, et laupäevaks on hea, parajalt kange, et ikka niidaks, päris bräskat ei taha, aga löhkat ka mitte, võiks selline keskmine vikat olla :). Jube külm on õues, rattaga on tükk tegemist , et sõita, aga jala ka ei viitsi käia, laisk. Jala ei käi, vett ei joo :). Täna ka 2 korda sõitsin mõisa vahelt, päeval ja õhtul. Tegin täna Martini juures pelmeene ja jõin õlle ära. Mõnus. Homme lähen Martiniga ta vanaemale appi hommikul 8-saks. Peab kell 7 üles saama, jube, mingi 6 tundi magada ja siis külma õue minna, prrrr. Aga elan üle, aga hetkel kaunist ja karget ööd!

I want some Beer!!!

Kuna on öö ja seljataga on pikk-pikk päev, siis pole mul mahti ega viitsimist romaani kirjutama hakata. Eilne öö oli ka sitt, und polnud ja vähkresin poole hommikuni, paar tundi sain magada, ja siis juba 8 ärkasin täna, sõin kiirelt ja panin end paksult riide, väljas oli mingi mahe külm -15 ja hull sõitis ikka rattaga Ruusmäele. Martini poolt siis läbi ja siis Ruttariga linna poole. Käisime verd kõik koos andmas, ma rebisin seal kilud mahedlat, et mis veregrupp, ma siis tähtsalt Viru valge, aga see nali neid ei köitnud, pärast siis käisime Õllekas söömas ja ostsime koduõlle jaoks komponendid ära. Ja siis mingi poole 5 ajal hakkasin tegutsema, vee ajasin siis keema, üks 30l, kujuta ette, isa ka aitas, oli hull aktivist ja siis viisin selle Ruusmäele, Raul tuli järgi. Siis hakkasime jahutama, hui see tahtis jahtuda, jahutasime siis 25C-ni mingi 5 tundi, nagu ebareaalne, tegime sada imet, küll veega jahutasime ja küll viisime välja ja mida iganes, aga hakkama saime ja südaööl siis panime asjad sisse, ja segasime ära ja jätsime vannituppa ootama, 12 tundi peab lahtiselt olema ja siis homme lõuna ajal lükkame kaane peale ja asi vso. Ja siis nüüd tulin koju, sõin ja istun siin ja hakkan kohe magama minema. Seega head ööd teile ja olge sama mõnusad nagu alati, tänane päev oli da best!

Let it snow

Öö, ja mina jälle istun siin ja valmistun kirjutama. Öösel ju kõige paremini jookseb sulg. Seega annan aga minna. Täna siis magasin oi, oi, kui kaua, kella 1-ni mõnusalt. Siis käisin naabri pool, tõin piim ära ja lootsin Hennu ka veel kätte saada, et ankru jaoks ehk uut manomeetrit saada, aga hiljaks jäin, oli teine juba ära läinud Võrru. Aga tühja sest, tulin koju, piima sain vähemalt ära toodud. Viskasin siis riided selga ja läksin Ruusmäele Martini poole, et vaataks mis seisus ankur on ja mis vaja teha on, aga otsustasime, et polegi midagi vaja teha, homme paneme kraanile nupu külge ja asi vso ja manomeet vast ka töötab, loodame. Istusin siis seal paar tundi, Taytz(Hennu vana põhikooli klassivend, nüüd käib kutsekas Tartus auto alal) käis vahel läbi, muljetas eilsest õhtust, kuda ta kast oli olnud ja Tartusse peole ei jõudnud, ütleme nii, et mitte midagi uut siin päikese all tema puhul. Pidasime ka homse suhtes plaani, et lähme verd andma, Ruttar lubas ka tulla ja homme siis tema autoga lähmegi, kella 9 ajal juba, oeh, nii vara vaja üles end ajada :). Pole enam harjunud. Ei teagi kas Raul tuleb, pole rääkinud, ta oli nii kahe vahel. Homme näis. Ja mis siis veel öelda, midagi erilist nagu rohkem ei teinudki täna. Ahjaa, Karmeniga rääkisin ka veel, kutsus mind reedel külla. Iseenesest on plaan super, pole teda augustist saadik näinud, ja vend tuleb ka Soomest laupäeva hommikul, saaksin temaga koju. Aga vot selle kõlisevaga on pisut kehvad lood, sellest sõltub paljugi. Ennatlikke järeldusi ma hetkel tegema ei hakka, näis mis mõne päeva jooksul saab, siis olen targem sellele küsimusele vastama. Ja teate, mõnusalt hakkas ennem lund sadama, hommikul võiks ikka maa mõnusalt valge olla, tekitaks jõulu feelingut. Muah. Aga head ööd siis ja soovige homseks edu, ja õed olge homme mu vastu vereandmisel hellad :).

Elu on elamiseks ja noorus nautimiseks!

Tervitusi sel laupäevasel keskpäeval. Ärkasin siin pool tundi tagasi alles, olek on suhteliselt hea, kergelt imelik aint, aga see on suva. Mis siis vahepeal toimunud on, eile sai siis käidud seal noorteklubi üritusel, panin end ikka pidulikult riidesse ja istusin seal Martini ja Rauliga. Jõin kohvi ja sõin mingeid tiku võileibu. Ja oleks siis õiget šampust pakutud, aga ei, mingit laste oma kõigest :). Aga eks ma olin ennem paari õllega natuke krunti alla võtnud ja ürituse ajal vahest käisin ka ära, et stari timmid, ja ma polnud ainuke, selliseid oli veel, vat sulle pidulikku üritust. Aga seda oli lahe vaadata. Üritus muidu oli igati viisakas, jutt oli väga hea. Isegi need võtsid sõna, kes pole kunagi võtnud, eesotsas kultuurimaja juhatajaga, hahaha, naeran sellepeale ja kõvasti. Istusime seal paar tundi ära ja siis läksime minema, läksime Rauli ja Martinniga Haanjasse. Istusime Finišis, vaatasin kuidas pokkerit mängiti, siis Liff tegi mingi õlle välja ja nii ma siis paar tundi olin seal, siis hakati sulgema, aga Raul oli korraks linna läinud ja teised ka suht ära kadunud, siis saatsime mingeid neiusid koju poole ja chillisime niisama Haanjas, Martin tegi veel ühe ginni mulle. Ja varsti siis juba tuli Raul ja sõitsime Ruusmäe poole tagasi. Ruusmäel käis siis Liisi sünnipäeva tähistamine vaikselt Ruttari pool. Hüppasime ka siis läbi. Martin läks koju ära suht ja Raul ka varsti, ma jäin veel istuma ja juttu ajama. Kõik olid ikka meeldivalt purjus, agu tavaliselt olid eriti jokkis Pinnu ja Liff. Ja ega need ei saa rahulikult olla, kui promill sees, siis jutt muutub oi kui kõvaks. Ja siis pmst. Ruttar lihtsalt viskas nad välja ja mul kästi ka suht nende pärast lahkuda, ma saan aru, et kõigil kästi koju minna ja ma lihtsalt ei saanud jääda nii sinna. Aga sellest polnud lugu, hüppasin siis sadulasse vindise peaga ja sõitsin koju poole, ja siis mingi kuradi koer ronis minuga kaasa, mai tea kelle koer, aga jah. Kodu juures, siis mu koerad hakkasid teda taga ajama, vot, roni veel. Siis tegin mõned juustusaid endale veel ja istusin poole 5-ni arvutis ja läksin magama. Ja siis suht tund tagasi ärkasin, enne poolt kahte siis. Ja pean plaani, et läheks võtaks midagi hamba alla ja läheks käiks Ruusmäelt läbi, muljetaks natuke eilsest ja chilliks niisama. Aga seniks siis sau ja keep it real!
Olen nüüd siis tagasi aktsioonis, kell näitab 1.01. Täna oli rahulik päev, kui ma alla siis läksin, avastasin , et tädi oli külas. Rääkisin mõne sõna ja siis läksin Ruusmäele, tädi viskas ära. Läksin siis rampsi(asub 2 korrusel) ja siis 1 korrusel kohe seal all oli punker püsti. Liff ja Pinnu jõid seal Luksepa ja Parvega. Lahmisid viina ja Ginni. Pinnu oli jumala vaga, hukka läinud nagu täiega, ise nii noor veel, kahju kohe hakkab. Liff ka eriti targem polnud. Istusin siis rampsis mingi aja ja siis läksin koju tagasi. Sõin ja käisin saunas. Siis siirdusin uuesti mõisa, mängisime Sandri juures kaarte Siimu ja Köksiga. Siis mingi kell käisin Ruttari juurest läbi, võtsin oma digika ära sealt, mis eile jäi ja siis enne 11-st tulin koju ära. Vaatasin telekat ja siis tulin üles oma kookonisse ära :). Ja ei ühtegi halba sõna, täiesti kaine poiss. Viimasel ajal on kained laupäevad saanud trendiks mulle. Ja nüüd tasa.
Istun siin ja unistan, kuid miks? Sest ma igatsen enda kõrvale kedagi, keda hoida, keda kallistada. Kellega koos käia jalutamas, teha romantikat. Lihtsalt istuda ja hoida, lausumata sõnagi. Mõista teineteist ilma sõnadeta. Midagi erakordset ja ebamaist. Kuid olen üksi, ja sellepärast unistangi, aga see pole keelatud. Ja kes tuleb mulle meelde, kaks korda võid arvata, muidugi mu ex. Deem, esimest armastust pole nii lihtne unustada, nagu ma olen arvanud ja mõelnud. Ma võin olla ükskõikne ja pohhuist, aga vaadates mulle silma, mõistad, et süda siiski tuksub. Ohjaa, miks ma pean nii hella südamega olema, tänapäeva elus peab karastunud olema :)! Okei, ma rohkem sellest ei räägi, läheb kuidagi imalaks ära ja hakkab meenutama seepi. Parem mõtlen, et elu on ilus, ma olen noor, minu printsess ootab mind kuskil pargis pingil istudes, silmitsedes pilvitut sinist taevas ja unistades oma printsist! Ja siis tulen mina ja voilaa :). Aga hetkel, soovin ilusat ööd ja magusat und. Musi. Ja printsess, tea , ma tulen! :)

Üks pilt ütleb rohkem, kui tuhat sõna!

Kätte on jõudnud öö ja ma tervitan teid siit kaugest Lõuna-Eesti perifeeriast, kus maad on katmas õhuke lumevaip. See tekitabki mõnusat jõulufeelingut. Ja tuju läheb päev-päevalt järjest paremaks.
Täna igatahes rutiini üle nuriseda ei saanud, päev algas juba suhteliselt vara minu jaoks, kell oli vaevalt kümme saamas, kui allkorrusel hakkas telefon lõugama, helisises tuimalt, keegi vastu ei võtnud, ajas parajalt närvi ja see polnud kõik, hakkasin just magama jääma, mingi auto tuli, hüppasin siis püsti, et vaadata, kes see tuli. Läksin siis teksade väel alla, üks vana pere tuttav, räägib mu vennaga. Asi oli selles, et tal oli tööle kedagi appi vaja, ja vend on ikka pidevalt seal käinud, siis läks ta seekordki. Nii, sammun siis trepist rahulikult oma tuppa tagasi, ja ei no muidugi, nüüd heliseb juba minu telefon, Karmen helistab, et kas Msn-ni saad tulla, et lobiseks niisama, no okei. Saime üle tüki-tüki aja mõnusalt jutule ja aeg lausa lendas. Tegi mul tuju väga heaks. Magama enam ei viitsinudki minna. Mis seal ikka siis, kell oli liikunud poole kahe poole. Tõmbasin riided selga ja istsun sadulasse ja sõitsin mõisa. Käisin nagu tavaliselt Martini juures jälle, istusime seal natuke, siis läksime õue, tegi koera ka lahti ja nii me siis töllerdasime mõisa vahel, vahepeal käisin poest läbi võtsin 2 õllet ka. Istusime siis mõnusalt kuskil vanas mahajäätud hoone ja heietasime aegu, kui alaealised olime veel, mõnus aeg oli. Siis 3 läbi helistas juba Ruttar, et asuks millalgi minema juba linna poole. Ja nii oligi, enne 4-ja võtsime Helduri ka kodust peale (keskmises joobes oli kindlasti) ja sõit algas linna ankru järgi. Ennem veel käisime ehituspoest läbi, Rutsil oli vaja remondi jaoks mõned asjad osta, kuid peale seda käisime Võrukivis ankrul järle. Kohale jõudes astusime siis keldrisse ankru järele. Tuli välja , et seal sees oli mingi õunamahl, umbe raske oli seda sealt välja tassida ja siis maha kallata kõik see mahl. Tehtud. Käisime veel siis linnas poest läbi, võtsime reedeks joogid ära. Kes õlut, kes ginni, kes Star Dollarit. Ausalt öeldes võtsime samasid asju Ruttariga. Noorus on hukas. Ja asusime siis koju poole teele. Ruusmäel olles siis Ruttar hakkas remonti tegema kodus ja viskas mulle võtmed kätte, et mine vii vanaemale liha ära,( elab mingi 3,5km väljas külast), no okei, kutsusin Martini ka, see kutsus Rauli ja nii me siis läksime, nautisin autoga talvemõnusid, kuigi tundsin end väga ebakindlalt, pole erilisi kogemusi, aga vahva oli. Tehtud. Istusime Martini pool veel, kuhu ankru jätsin ja kus arvatavasti ajama hakkan õllet. Pesime ilusti puhtaks meie nunnu. Tõstsime siis kumbi toosti ka tema auks 1 ginni näol. Ja siis aeg juba seal-mail, et nihkus poole 9 poole ja ma väntasin koju, arvestades seda, et pidureid pole, läks mul nii mõneski kurvis libedaks :). Ja eks siis ongi pmst. kõik. Sõin, vaatasin kossu ja tulin ülesse arvutisse. Küllalti sisukas päev või mis. Aga lõpuks ometi sai ta ära toodud. Selle üle on kõige rohkem hea meel, vajab küll natuke putitamist, aga see on köömes. Poisid teevad pättusi, aga nooruses tulebki huumorit ja seiklusi otsida, kes siis vanas eas enam rabelema hakkab. Kindlasti jälle peate mind joodoks, ei imesta :). Aga võtke teadmiseks, elame vaid korra ja me pole igavesti noored. Lõpetan oma reportaaži siit mägede vahelt ja soovin teile kallid kuulajad ja lugejad, hoidke mulle pöialt ja ärge mõistke mind hukka :). Ja eriliselt tahaks tervitada oma kallist sõpra Cäru, muigame ja naerame veel ja veel, kalliks oled saanud selle lühikese ajaga. Aga nüüd kallid lapsed, uneaeg, pzzzzzzzzzz........

Oo mu rahvas, sind ma austan, Oo mu poliitika sinu peale vaid vilistan!

Tere hilisööd, kell on seal maal jällegi, et kkirjutada mõned read, kuigi väsimus ja mõtte puudus vaevad. Aga siiski võtan asjad kokku. Tänane päev oli veel rutiinsem ja igavam kui eile. Nagu tavaks saanud, poole päevani lasin sleepi jälle, seejärel käisin korraks Ruusmäelt läbi poes. Ja enn-näe sain Helduriga kokku, rääkisin õlleankru värgist ikka, mis ta lubanud oli paar nädalat tagasi. Ja leppisin siis kokku, et homme mingi kella poole 5 paiku lähme käime järel ära linnas ta venna juures, kus see kauaoodatud ankur asub. Viska viis. Nii pea , kui jõudsin koju, helistasin Ruttarile, et kas ta teenet saab teha ja homme minuga ära käia, ja ta oli nõus :). Tip-Top. Lootus jõuldukes koduõllet on väga reaalne. Väga viis igatahes. Ja sellega minu päev pmst. tipnes, edasine oli lihtsalt lebotamine ja päeva õhtusse või õigemini öösse saatmine. Ahjaa, peale selle suutsin ma tõsiselt närvi minna Reporterit vaadates. Ei no tere hommikust, mingi kuradi pervert ja pedofiil pole rahul 10-ne aastase karistused, no kurat. Sellised värdjad ja ebardid tuleks kohe seina äärde panna. Selline nähtus on loodusseaduste vastane, mis kuradi haigus ajab inimesi lapsi ahistama, aru ma ei taipa. Kurat, kõik pedofiilid tõmbaks oma enda käega oksa :). Ja siis teine asi, nagu mida kuradit, riigikogu hakkab enda palka tõstma, 6 tonni ulatuses. Tere talv. Ja siis öeldakse, et pole raha ja päästeameti töötajaid koondatakse. Vaatasin, et silmad kurat petavad. Õiglust pole kuskil, nagu vana tõde ütleb. Kuradi raha-ja kasuahned täinahad mõtlevad vaid oma kõhu täitmise peale(Rasvahaned). Ja siis räägitakse, et keskmine palk tõuseb, mai vaidle vastu, tõuseb, aga kelle arvel, meie armsa ja kalli riigikogu tõttu. Kuraaat. Lihtrahvas tehku või tina, vaadatu ise, kuidas endal hing sees hoida, riigihärradel on ju omad kohustused ja suured probleemid lahendad. Tõsiselt ajavad need sitakeerajad seal eesotsas kopsu üle maksa.
Palun vabandus minu sidesõna "Kurat" pärast, see sõna on otsesesmõttes kujunenud harjumuseks :). Aga nii see elu paraku siin meil Eestis käib, ei muutu siin päikse all midagi, kõik ikka vanamoodi. Aga nüüd ma siirdun unedemaal, kus kõik on võimalik, kus ma olen omas elemendis- teises ebamaises maailmas. Aga seniks ööd mu kallid sõbrad ja kaaskannatajad :)!

Vähe tähti taevas udurikkal ööl, vähe õigeid sõpru eluteel!

Küsin, kas ideaalne sõprus on olemas? Ja ise vastan: Pole! Ajajooksul väärtused muutuvad. Mis kord oli tugevam kui teras on nüüd hapram kui puu. Meil kõigil on tõuse ja mõõnasid, nii on see ka sõpruses. Kuid ajajooksul loksub see paika, kes vajub põhja ega tõuse ja kes võitleb ja koos sinuga.
Ilma sõprateta ei kujutaks ma enda elu ausaltöeldes mitte mingi valemiga ette. Mul lihtsalt peab olema keegi, kellele ma saan loota, kellelt ma saan tuge. Üksiku südame elu kipub olema kannatuste rohke ja etteaimamatu, sest üsk hetk võib inimene lihtsalt plahvatada selle koorma all. Seega, sõpru tuleb hoida ja hinnata seda väärtust! Mis on nii mõnegi puhul ebamaine ja hindamatu.
Kui ma vaatan end - jutukas ja aktiivne suhtleja. Seega minu sõpruskond on väga lai. Siin kohal ma kasutan terminit sõbrad. Mitte tõelised. Noores eas ma pole pannud rõhku kunagi eriti sõprusel, alles põhikooli lõpu poole hakkas see väljakujunema. Põhikooli parimateks sõpradeks ma nimetaks Adsonit (minu endist klassikaaslast, 9 aastat põhikooli ja 3 aastat paralleelis keskas), sest temas oli midagi, temas oli intelligentsus ja tema hobid kattusid minu väga paljuski. Ideaalne inimene, kellelt mul oli palju õppida. Teiseks inimeseks võin ma pidada Pox-i(9 aastat samuti minu klassikaaslane, keskas õppis ta teises koolis). Kuid selle sõpruse olemus polnud see, selles sõpruses peitus lihtsus, lihsalt chillimine ja igasugu tempude tegemine - küll koos salaja joomine, rattaga sõitmine, arvuti mängimine, ühesõnaga, midaiganes. Ja 3-ndaks inimeseks mainiksin ma ära Köksi( Üks klass minust allpool, hetkel lõpetab keskat Võrus). Selle sõpruse eesmärgiks oli rohkem koos spordi tegemine ja koos joomine. Sest ta oli selline, kes hätta ei jätnud. Kõnekään:"Sõber tunneb sõpra hädas!" Teemad meiepuhul polnud tõsised, pigem pinnapealsemad. Ja veel ei saa ma mainimata jätta oma naabrit Hennu (kaks klassi minust allpool, hetkel 11.-ndas klassis Võrus). Temaga sai käidud mööda metsi kondamas, lagunenud majasid uuritud ja mida kõike veel. Jututeemad olid lahtisid, ühest-seinast teise. Põhikooli ajast ainuke kellega ma julgesin kõige hullemaid jutte rääkida. Olid ajad!
Põhikooli sõpruse kokkuvõtteks võin öelda, et praeguseks need suhted pole enam eriti tugevad. Suhtlen veel, aga mis tasandil. Naabripoisiga praktiliselt mitte üldse, viimasel ajal olen hakanud suhtlema Köksi ja Adsoniga rohkem. Pox on rohkem omaette seltskonnaga, inimestega kellega minu mõttemaailm ei ühti. Et siis jah, pole vanast ajast eriti midagi alles jäänud.
Kõik muutus koos keskkooli minekuga, imago muutus selle minekuga. Eks suurt rolli mängis selles, et ma sain vanemaks ja tekkisid uued hobid ja tegevused. Eriti suurt rõhku panen ma joomisele, mis muutis seltskonda kellega ma koos olin. Keska kaaslastest tõelisi sõpru ei kujunenud, hetkel ma praktiliselt ei käi kellegagi läbi, vahest messeris räägin ja linnas näen. Kuid keska klassist tahaks ära mainida mõned nimed: Tarvi(hetkel õpib Tallinnas tüürimeheks), ka samuti maalt pärit, kes võttis mind sellisena nagu ma olin. Alles keska poole peal taipasin seda. Kahju, et mitte varem, aga mõnusaid istumisi ta korteris ja koolis kaarte mängides jagus. Veel mainiks ühe laheda tüübi, kellega mul kahjuks, tänu endale, ei õnnestunud sellist kontakti luua, nagu oleks tahtnud - Siim aka. Karu(Hetkel elab Tallinnas naisega koos). Respect tema ees, kõige rahulikum inimene, keda näinud olen, muhe tüüp. Tegeles skate-iga. Aitas alati kui sai. Lootsin kunagi tema seltskonda sulanduda, aga maal elamise tõttu polnud aega ega võimalust. Üks suur peoline ka, armastas napsu palju võtta ja igasugu tempe korda saata. Aga ühtegi paha sõna ei ütle. Hoia kõva! Ja lõpuks veel üks neiu - Olivia (hetkel Austrias ema juures). Aus ja sooja südamega, kes ei pahandnud kunagi, isegi siis, kui ma lollusi tegin, alati naeratas. Keegi, kes uskus minusse ja hindas minu teadmisi siiralt. Soovin sulle parimat ja edu edasises elus!
See oli üks tahk kuubist, teine tahk asub Ruusmäel. Kus mul kujunesid uued kaaslased, kellega ma koos hängisin ja jõin. Martin(lõpetas põhikooli minust aasta varem, keskas käis vist 2 aastat pea Missos, siis Võrus täiskasvanutes, kuid kool jäi lõpetamata ja nüüd lõi käega). Vot selle inimese kohta võin ma vist öelda, et minu elu üks suurimad sõpru, kellega ma olen kõige rohkem koos olnud. Ta ei hiilga küll teadmistega, pigem loogilise mõtlemisega, mis minul puudub. Jututeemad on avarad, pmst. räägin talle kõigest. Tema juures olles, ma olen vaba, ei mingit krampi, kuidas olla või mis öelda, ütlen mida iganes. Teiseks on Ruttar(minust 6 aastat vanem, elab koos naisega). Ohjaa, tema on meil füüsikaline poiss, võib sulle tundide kaupa rääkida kuidas mingi süsteem toimib, kipub liiga pikalt ja detailselt rääkima, aga anname andeks. Ma ise olen vahel selline. Need teemad on midagi minule, ütlen ausalt, mõnus. Ta on ka üks neid väheseid kellele ma absoluutselt kõike saan rääkida ja kes annab head nõu. Ja kolmandaks ja viimaseks on Raul(üks klass minust allpool jällegi, Köksi põhikooli klassivend, hetkel Võrus täiskasvanutes). Sõprus temaga ei küüni ligilähedalegi Martini ja Ruttariga. Kuid ta saab väga hästi Martiniga läbi, seega saan mina ka temaga, teeme sporti suviti kõvasti koos -kossu, võrku, jalkat. Ja eks ma temalegi ole oma saladusi rääkinud, mis ilmavalgust ei kannata. Ja veel võib öelda, tänu temale olen viimasel ajal sattunud Ruusmäelt eemale, sest tal on auto. Eks ole. Aga teistele inimestele ma tähelepanu hetkel ei pööraks, pole lihtsalt midagi tabavat öelda.
Ja eraldi tahaks ma ära tuua neti sõbrad. Need sidemed pole enam nii tugevad nagu varem, kuid nad eksisteerivad ja ootavad oma aega. Kõigepealt võtan käsile Tiina(Vahtseliina keskkooli abiturient hetkel), tutvus temaga hakkas laagrist, mis siiamaani kestab, inimene kes oli mulle suureks vaimseks toeks, kui ma exist lahku läksin. Südamest tänan sind! Ja kui ma nüüd järele mõtlen, siis rohkem ei tulegi kedagi meelde, oma exi ja Karmenit ma ei saa siia liigitada, sest see polnud päris sõprus, see oli midagi vahepealset. See telefonitsi rääkimine oli mingil muul tasemel ja need harvad kokkusaamised. Need polnud kohe kindlasti sõpruse tasemel :). Kuid samas ka mitte midagi hullu, pigem omamoodi armasd.
Eks näis, mis toob tulevik, kui ma peaks siit kohast lahkuma kuhugi õppima, kes jääb, kes kaob. Paraku see nii on ja mai saa midagi teha. Aga elan üle, olen juba kõvasti karastust saanud. Kuid loodan, et jäävad ja tulevad need, kes on seda väärt. Sõber sõpra ei unusta, kalju kaljut ei purusta. Meenus see riim minu kaardilt mille mu naabripoiss kirjutas mulle 9-nda klassi lõpus. Aga jah, ma siiski ei tea, milline on tõeline sõprus, sest minul pole püsivat väärtust veel olnud. Aeg on meid liialt muutnud. Aga lootus jääb. Kuid ma hakkan nüüd lõpetama, kell on juba kolmveerand 3 ja väsimus annab tunda. Aga loodan, et saite minust killukese jälle teada ja targemaks. Eks ma üritan ennast parandada ja täiendada igal sammul. Sest südames ma olen hea ja üritan endast anda parimat teistele, aidata neid, kui võimalik ja olla toeks. Mulle on öeldud, et elan liialt teistele, aga mis parata, iseloomu on raske muuta, kuigi tulevikus ma pean seda tegama, sest enda elu on ootamas valgusfoori taga. Kuid hetkel ma veel naudin noorust ja lasen sel rohelisel tulel oodata. Aga okei, jutt läheb jube filosoofiliseks, seega ilusat ja rahulikku und! One for all, all for one!

Ps. kindlasti huvitas, kes need kaks inimest minu kõrval siin pildil on, siis nüüd ütlen:" Minu 2 parimat sõpra elus, kes mul on olnud ja hetkel on - vennad Ruttar ja Martin!"

An ordinary day!

Jälle üks rutiinne päev seljataga, mis endast midagi ei kujutanud. Päeva algas täpselt keskpäeval. Silmasin arvutist uudised ära, sõin ja vaatasin telekat. Ei midagi erilist. Ahjaa, peale selle, et maad katab õhuke lumevaip. Vaatasin siis kella, seier oli liikunud üle kahe, tõmbasin siis jope selga ja siirdusin Ruusmäe poole, ikka oma truu sõbra rattaga, mis siis, et kergelt lund sadas. Jala ei käi, vett ei joo, nagu öeldakse. Vot nii laisk olen. Käisin siis nagu tavaliselt Martini juurest läbi, pmst. istusin üksi seal ja vaatasin tund-kaks telekat, ta ise pooleldi magas, mai kujuta ette, mis und, aga jah. Siis läksin välja, käisin Rauli poolt veel läbi, siis hakkasime poodi minema, siis oli Martin ka end üles ajama ja siis käisime poes ja peale seda, mingi pool 5 ajal sõitsin siis koju tagasi. Istusin siis Msn-nis ja pärast vaatasin telekat ja nii see aeg lendas ja siin ma siis olen, käes uus päev. Aga magam minna on veel vara ja nii ma siis siirdun hiljem nostalgia radadele jälle. Aga seniks nägudeni.

Ps. Rock sai Antwerpeni käes Eurosarjas kotti, persse ma ütlen, vana tõde, kui ise ei viska visatakse sulle. Lihtsalt masendav, kuidas poisid loobivad tellised ja tõukavad kuuli. Deem. Sügavasse mutta järjest rohkem langeb Eesti korvpall, kurb aga tõsi. Vabandust!

Memory`s in my heart!

Lõppude lõpuks on aeg seal maal, et korralikud inimesed juba ammu seiklevad unedemaal, aga üks rahutu hing siin metsade ja mägede vahel veel ei näe magama minna. Vaid siirdub nostalgia radadele uitama, sinna, kus astus noor poiss, toona 15-aastane, sinisilmne ja kergeusklik, seljas suvised riided, näpus paberid ja sammud seatud oma tulevase kooli suunas. Kreutzwaldile kuulsust toome, nagu räägivad laulusõnad. Uus väljakutse ja etapp elus, mis pole linnaelu poole silmagagi näinud. Noor maapoiss on sattunud linna, linna mida ta ei tunne, näeb inimesi, keda pole varem näinud ega neist midagi kuulnud. Kuid see sama poiss, jutukas, vaimukas ja tähelepanu ihkav saab hakkama, sulab kergleva mänglusega seltskonda. Ta võetakse omaks. Ta on klassi tegija, kes ei löö risti ette! Mis sa hing veel ihkad. Kuid ihkad, ihkad kedagi enda kõrvale, kuid kardad, häbened ja kuhu on kadunud see julgus ja see hakkamine. Kui hall hiireke seisab nurgas ega julge neiuga juttu ajada, lastes ühe võimaluse mööda ennast tõestada, kuid ka sellest on vähe, sulle pakutakse veel võimalus, kuid mida teeb see kogenematu poisike? Mitte midagi, vaatab ja ootab taevamannat ja on üksi, mõistes oma eksimusi alles siis, kui on hilja, hilja peremees, rong on jaamast lahkunud! Ja nii läheb see elu edasi, ikka hinges üksi, kuid pole hullu, vähemalt see noor poisike ei saanud tundma armuvalu, ta ei oleks selleks valmis olnud. Ja elu kevad jätkub reipalt ja naerusuil. See poiss on võidelnud välja endale positsiooni ja hoiab seda. Ja heidab loorberitele puhkama. Ta on omaksvõetud. Kuid sellega kaasnevad ka oma negatiivsed küljed. See poiss, kelle põhikooli motivatsioon oli Keskool Võrus, on kaotanud tahtejõu näha kaugemale kui keskool. Ja läheb kergema vastupanu teed, õppides nii palju, kui vaja on läbi saamiseks, nooruse eesmärgid olla oma vendadest parem on langenud põrmu. Motivatsioon on kadunud kuhugi teadmatusse kaugusesse. Huvid on teinud kannapöörde, tahtejõu puudumatusel domineerib Internet, mis keska alguses saadi, mis röövib enamiku aja ja kohustused jäävad unarusse ja nii see kestab päevast-päeva, kuust-kuuse ja siis sillerdab silme ees keskkooli lõpp. Ja ühtäkki välgatab mõte, mis saab? Kuid on lootusetult hilja, päästa pole enam palju. Kibe-kiirelt tuleb teha ettevalmistusi eksamiteks, et saaks mingidki tulemused kirja, kuid tulemused on kehvad, südames sügav pettumus. Kuid selles pole kedagi süüdistada peale enda. Ja see tõde on valus, ta ei löö sind näkku, vaid lajatab otse südamesse. Keskkool seljataga ja minu peas valitseb tühjus, mittearusaadav põhjus, miks maha visata 3 aastat? Aga nüüd tuleb edasi sammuda, sest saatus ei oota. Tuleb oodata järgmist aastat, et end paranda ja minna edasi. Südames hing ihkab Tartusse, kus saaks alustada Tabula Rasalt (puhtalt lehelt). Olla mina ise ja mitte keegi teine, teha seda, mis meeldib, nautida seda kõike, mis seal on võimalik võrreldes siinsega. Unistused on ilusad, kuid nende täideviimine osutub raskeks, kuid ma ei loobu, ilma võitluseta ma enam alla ei anna. Sellest noorest lollist poisist on siiski sirgunud noormees, kes tahab rabeleda lahti sellest kõigest siin ja tõusta poodiumi kõrgematle astmetel, et astuda vapralt vastu oma saatusele, oma eesmärkidele, nautida maiseid rõõme ja elada täisväärtuslikku elu, mitte elada kastis ja piirides, kus valgusekiir vaid läbi akna paistab, vaid tahab hingata vabaduse värsket õhku.

Emotsionaalsus on mulle omane, läksin ka siin natuke liiale, aga see olen mina, algul ei saa vedama ja siis pidama. Aga siiski on elu ilus, sest ta on püha, midagi enneolematut, midagi ebamaist. Ja meile kõigile on antud võimalus seda nautida, ja me teeme seda, igaüks omalmoel. Minul on veel kõik ees, minu tee on veel rohtnud ja ootab oma peremeest, kes seisab veel teeristil ja valib oma teed, kuhupoole ta sammuma hakkab :). Loodan, et ma teid ära ei hirmutanud oma jutuga. Kohati pole kõik ka nii hull nagu minu jutus paistab, naga ma mainisin ma liialdan vahel pisut, emotsioon saab mõttest võitu ja kirjutab minu eest. Aga nüüd, kell hiilib vargsi juba 2 suunas ja minu silmalaud kipuvad kinni vajuma, pean ma jälle paremaks osutada end voodi suunas. Sest magamine on ainuke teguvus, mille ajal su hing puhkab ja valmistub järgmiseks päevaks. Ja tänase päeva ma lõpetaks tsitaadiga ühest Stefan Zweigi raamatust: "Ükski mõistuse pais ei peata enam jõge, kivi on veerema pääsenud ja saab laviiniks!" (Mary Baker-Eddy). Ööd teile kallid sõbrad!

Show must go on!

Laupäeval siis ärkasin mingi lõuna paiku üles, enesetunne polnud üldse kiita, pea lõhkus nii mis jube! Vedasin siis end üles, haarasin midagi külmikust, kuigi alla eriti midagi ei läinud. Siis kella 2 ajal vaatasin kossu, poolaja vaatasin ära Kalevi mängu, siis vaatasin kella, oijah pool kolm läbi, et kell 3 läheb ju pood kinni, et sinna vaja veel jõuda ja arvestades seda, et ratas oli mul ka Ruusmäele eelmine päev jäänud, asusin kiirel sammul minekule! Käisin siis igaksjuhuks poest läbi ja võtsin endale 5 õllet! Kuigi pea ikka valutas, geenius nagu ma olen. Panin siis õlled peitu ilusti ja ja läksin Rampsi, istusin seal mõne tunni ajaviiteks ja siis läksin koju, pikutasin pisut, sõin ja käisin saunas! Imekombel oli peavalu mind maha jätnud, seadsin siis õhtul sammud mõisa poole jälle. Võtsin siis oma õlled ja läksin Rauli juurde, tal polnud vanemaid kodus, ja nii ma siis istusin seal, timmisin 2 õllet ära, helistasin veel igaksjuhuks Poxile, ta oli linnas, et võtku 3 õllet juurde mulle, tehtud! Ja siis läksin juba Ruttari poole, rääkisime juttu ja jõime rahulikult õllet. Aeg lendas omasoodu. Mingi 3 paiku läks Ruttar ära magama, pidi järgmine päev sõitu minema. Ja siis ma ka võtsin oma viimase õlle kaasa ja lahkusin, käisin Martini juurest läbi, vaatasin kas on kodus, ja oligi, oli ka just õuest kuskilt tulnud, istusime väheke seal, käisime kolla hoovi all netis veel ja siis läksime laiali, koju jõudsin mingi poole 5 ajal, istusin veel netis migni aja ja enne poolt kuut lasin silma looja!

Pühapäeval ärkasin või õigemini tulin üles mingi 1 ajal, kella 2-ks oli vaja noorteklubi koosolekule jõuda, kuhu ma ka jõudsin. Arutati noorteklubi hoone plaane. Jei, kui kõik läheb plaani päraselt ja rahad eraldatakse, saavad noored endale oma maja. Oi neid mõnusaid õlleõhtuid siis! Peale seda siis istusime veel natuke Köksi ja Tauriga Sandri pool. Tegime kiired kaardimängud ja muidugi oli vaja veel reedest üle jäänud suur Gin ja 2 õllet ära juua. Köks toetas 1 õlle joomisega, ülejäänule tegin ise lõpu peale :)! Sõitsin siis rattaga koju mingi enne 7-set, hakkasin sööma, ema vaatas jõle kahtlaselt, sai vist aru, et ma kergelt tongis olin, aga polnud hullu. Ja siis mingi kella aja peale hakkas lambist pea jälle valutama, valutas nii paar tundi, siis õnneks läks üle. Ja siis jõudis öö kätte, ja siis mul tuligi see hiilgav idee, kirjutada oma seiklustest ja elust siia! Viska viis! Kirjutasin siis sissejuhatuse valmis ja poole 5 ajal siirdusin undedemaale.

Täna hommikul siis, mõtlesin, et enne 9-sat vaja üles tulla, olin ju lubanud Ruttarile, et isaga tuleme teeme aknalaua ära, aga jah, luugid lõin lahti, kell pool 11 juba. Aga polnud hullu, sõin ja panin end valmis ja koos läksime isaga ja valasime tunniga ära. Ja kui koju olime tagasi jõudnud, heliseb telefon, ülemus helistas, et Viitkal mingi plekk lahti, vaja kinni lasta, et ta üksi ei saa. Sõitsime siis kohale (30km üks ots), lasime pleki kinni ja midagi natuke veel nokitsesime! Ja siis nüüd olen jälle kodus, istun ja pean aru, et varsti vaja Ruusmäele minna ja Rauliga koos taara ära viia ja sendid ära vahetada! Aga seniks siis Sau-Pläu! Back in busines, nagu kombeks öelda. Edukalt sai taara ära viidud ja sendid ära vahetatud: 107kr kokku :), õlleraha missugune, aga see selleks. Kindlasti on kujunenud juba arusaam nagu ma oleks mingi joodiku pulst vms., kes õllet koguaeg timmib, aga nii hull see asi ka nüüd pole! Ma ei valeta, et õlle mulle ei meeldi, meeldib, väga isegi, aga mõistuse piires! Nii, et ma ei tee sellest suurt numbrit ega probleemi! Mis siis veel, kätte hakkab vaikselt öö jõudma, vaatasin siin telekast mingit ulmekat ennist just, kuid nüüd siis jälle istun oma läppari ees, kus ma veedan oma suurema osa ajast, vahtides seda virtuaalset ekraani ja talletadess igapäeva uudiseid oma mällu. Aga hetkel ma kaon jälle Interneti avarustesse ja jätkan hilisemal kellaajal. Tavaliselt sellised mõttevälgatused ja vaimu vabanemine toimub öösiti, seega ma ootan veel paremat aega! Aga seniks tsups!

Its the beginning!

Kõige pealt ma tahaks tänada üht neiut:"Aitäh sulle ja viska viis." Kui sa kunagi peaksid seda lugema, siis sa tunned end kindlasti ära :)! Tänu sinu blogist saadud inspiratsioonist, tekkis ka mul südames mingisugune tunne, et mis siis oleks , kui kirjutaks ka üht-teist enda elust, mida tulevikus muiates meenutada! Mõeldud, tehtud. Sissejuhatuseks peaks kõlbama ja nüüd siis sisenen enda ellu, kaugest minevikust ma eriti ei räägi, vahest kiikan, vaid räägin olevikust! Ja esimene jutt algab Reede õhtust:

Töölt tulnuna valdas mind äraütlemata hea tunne, sain natuke raha! Nii kell oli natuke 5 läbi, asusin siis kibekiirelt sööma, pood pandi ju kell 6 kinni ja poeni on hea poolteist kilomeetrit maad, aga õnneks mind aitas mu sõber ratas, mis mind on alati ustavalt teeninud, haarasin traktorikuurist tühja õllekasti ka kaasa ja hakkasin sõitma Ruusmäe poole, vahepeal helistasin Köksil, et ta ka ennast poe juurde veaks. Jõudsingi 10 minutit enne kuut poe juurde, pidasin natuke plaani Köksiga, et mis, kuhu lähme õllet jooma? Helistasime Sandrile, et lähme tema poole, plaan paigas. Vedas ka end poe juurde. Pool seltskonda juba koos. Adson ka tuli 6 bussiga linnast ja Siim ka ilmus kuskilt välja. Kamraadid siis koos. Astusin poodi, õllekast käes, haarasin terve kasti Alexandrit, meie keeli Sassi ja ühe suure Ginni, Köks haaras tänu alele kuuspaki Alexandrit (Pint), Adson võttis ka veel 2 Premiumi! Ja siis asusime teele Sandri vanasee korterisse, jõle raske oli seda õllekasti vinnata. Aga jõudsime siis õnnelikult kohale, esimene õlle lahti ja kaardimäng võis alata! Siinkohal tahaks mainida:"Duo- Mina ja Adson, oleme võitmatud." Aga aeg lendas oma soodu, varsti ilmus Tauri välja, ostis minu käest mõned õlled ja hakkas ka jooma, siis jõudis Ruttar tiiru veel läbi käia ja siis tekkis idee meil Adsoniga, et lähme käime Võrus söömas, plekkisime Raulile kütte kinni ja läksime. Haanjani sõitsin ma pagassis, tänu teatud asjaoludele! Linnas sai siis friikaid söödud ja Õllekas üks õlle lastud, ja tagasitulles Johnny-st sai paar õlut veel võtud juurde, aga kui tagasi jõudsime, oli Köks juba koju läinud, olevat nii outis omadega olnud :)! Aga me siis vaatasime filmi natuke veel ja siis Raul viskas kõik koju ära, mingi 3 läbi jõudsin ja kell 4 magama ja sellega lõppes see mõnus, hubane ja svipsine reede!

Aga hetkel, vaatan kella, 2.55, ja asjaolu, et pean homme mingi kellaaeg isaga koos korraks tööle minema, siis ma pean arukaks homme jätkata sealt, kus mu järjejutt pooleli jäi. Head ööd siis kõigile ja sweet dreams! :)