Üks pilt ütleb rohkem, kui tuhat sõna!

Kätte on jõudnud öö ja ma tervitan teid siit kaugest Lõuna-Eesti perifeeriast, kus maad on katmas õhuke lumevaip. See tekitabki mõnusat jõulufeelingut. Ja tuju läheb päev-päevalt järjest paremaks.
Täna igatahes rutiini üle nuriseda ei saanud, päev algas juba suhteliselt vara minu jaoks, kell oli vaevalt kümme saamas, kui allkorrusel hakkas telefon lõugama, helisises tuimalt, keegi vastu ei võtnud, ajas parajalt närvi ja see polnud kõik, hakkasin just magama jääma, mingi auto tuli, hüppasin siis püsti, et vaadata, kes see tuli. Läksin siis teksade väel alla, üks vana pere tuttav, räägib mu vennaga. Asi oli selles, et tal oli tööle kedagi appi vaja, ja vend on ikka pidevalt seal käinud, siis läks ta seekordki. Nii, sammun siis trepist rahulikult oma tuppa tagasi, ja ei no muidugi, nüüd heliseb juba minu telefon, Karmen helistab, et kas Msn-ni saad tulla, et lobiseks niisama, no okei. Saime üle tüki-tüki aja mõnusalt jutule ja aeg lausa lendas. Tegi mul tuju väga heaks. Magama enam ei viitsinudki minna. Mis seal ikka siis, kell oli liikunud poole kahe poole. Tõmbasin riided selga ja istsun sadulasse ja sõitsin mõisa. Käisin nagu tavaliselt Martini juures jälle, istusime seal natuke, siis läksime õue, tegi koera ka lahti ja nii me siis töllerdasime mõisa vahel, vahepeal käisin poest läbi võtsin 2 õllet ka. Istusime siis mõnusalt kuskil vanas mahajäätud hoone ja heietasime aegu, kui alaealised olime veel, mõnus aeg oli. Siis 3 läbi helistas juba Ruttar, et asuks millalgi minema juba linna poole. Ja nii oligi, enne 4-ja võtsime Helduri ka kodust peale (keskmises joobes oli kindlasti) ja sõit algas linna ankru järgi. Ennem veel käisime ehituspoest läbi, Rutsil oli vaja remondi jaoks mõned asjad osta, kuid peale seda käisime Võrukivis ankrul järle. Kohale jõudes astusime siis keldrisse ankru järele. Tuli välja , et seal sees oli mingi õunamahl, umbe raske oli seda sealt välja tassida ja siis maha kallata kõik see mahl. Tehtud. Käisime veel siis linnas poest läbi, võtsime reedeks joogid ära. Kes õlut, kes ginni, kes Star Dollarit. Ausalt öeldes võtsime samasid asju Ruttariga. Noorus on hukas. Ja asusime siis koju poole teele. Ruusmäel olles siis Ruttar hakkas remonti tegema kodus ja viskas mulle võtmed kätte, et mine vii vanaemale liha ära,( elab mingi 3,5km väljas külast), no okei, kutsusin Martini ka, see kutsus Rauli ja nii me siis läksime, nautisin autoga talvemõnusid, kuigi tundsin end väga ebakindlalt, pole erilisi kogemusi, aga vahva oli. Tehtud. Istusime Martini pool veel, kuhu ankru jätsin ja kus arvatavasti ajama hakkan õllet. Pesime ilusti puhtaks meie nunnu. Tõstsime siis kumbi toosti ka tema auks 1 ginni näol. Ja siis aeg juba seal-mail, et nihkus poole 9 poole ja ma väntasin koju, arvestades seda, et pidureid pole, läks mul nii mõneski kurvis libedaks :). Ja eks siis ongi pmst. kõik. Sõin, vaatasin kossu ja tulin ülesse arvutisse. Küllalti sisukas päev või mis. Aga lõpuks ometi sai ta ära toodud. Selle üle on kõige rohkem hea meel, vajab küll natuke putitamist, aga see on köömes. Poisid teevad pättusi, aga nooruses tulebki huumorit ja seiklusi otsida, kes siis vanas eas enam rabelema hakkab. Kindlasti jälle peate mind joodoks, ei imesta :). Aga võtke teadmiseks, elame vaid korra ja me pole igavesti noored. Lõpetan oma reportaaži siit mägede vahelt ja soovin teile kallid kuulajad ja lugejad, hoidke mulle pöialt ja ärge mõistke mind hukka :). Ja eriliselt tahaks tervitada oma kallist sõpra Cäru, muigame ja naerame veel ja veel, kalliks oled saanud selle lühikese ajaga. Aga nüüd kallid lapsed, uneaeg, pzzzzzzzzzz........