Küsin, kas ideaalne sõprus on olemas? Ja ise vastan: Pole! Ajajooksul väärtused muutuvad. Mis kord oli tugevam kui teras on nüüd hapram kui puu. Meil kõigil on tõuse ja mõõnasid, nii on see ka sõpruses. Kuid ajajooksul loksub see paika, kes vajub põhja ega tõuse ja kes võitleb ja koos sinuga.
Ilma sõprateta ei kujutaks ma enda elu ausaltöeldes mitte mingi valemiga ette. Mul lihtsalt peab olema keegi, kellele ma saan loota, kellelt ma saan tuge. Üksiku südame elu kipub olema kannatuste rohke ja etteaimamatu, sest üsk hetk võib inimene lihtsalt plahvatada selle koorma all. Seega, sõpru tuleb hoida ja hinnata seda väärtust! Mis on nii mõnegi puhul ebamaine ja hindamatu.
Kui ma vaatan end - jutukas ja aktiivne suhtleja. Seega minu sõpruskond on väga lai. Siin kohal ma kasutan terminit sõbrad. Mitte tõelised. Noores eas ma pole pannud rõhku kunagi eriti sõprusel, alles põhikooli lõpu poole hakkas see väljakujunema. Põhikooli parimateks sõpradeks ma nimetaks Adsonit (minu endist klassikaaslast, 9 aastat põhikooli ja 3 aastat paralleelis keskas), sest temas oli midagi, temas oli intelligentsus ja tema hobid kattusid minu väga paljuski. Ideaalne inimene, kellelt mul oli palju õppida. Teiseks inimeseks võin ma pidada Pox-i(9 aastat samuti minu klassikaaslane, keskas õppis ta teises koolis). Kuid selle sõpruse olemus polnud see, selles sõpruses peitus lihtsus, lihsalt chillimine ja igasugu tempude tegemine - küll koos salaja joomine, rattaga sõitmine, arvuti mängimine, ühesõnaga, midaiganes. Ja 3-ndaks inimeseks mainiksin ma ära Köksi( Üks klass minust allpool, hetkel lõpetab keskat Võrus). Selle sõpruse eesmärgiks oli rohkem koos spordi tegemine ja koos joomine. Sest ta oli selline, kes hätta ei jätnud. Kõnekään:"Sõber tunneb sõpra hädas!" Teemad meiepuhul polnud tõsised, pigem pinnapealsemad. Ja veel ei saa ma mainimata jätta oma naabrit Hennu (kaks klassi minust allpool, hetkel 11.-ndas klassis Võrus). Temaga sai käidud mööda metsi kondamas, lagunenud majasid uuritud ja mida kõike veel. Jututeemad olid lahtisid, ühest-seinast teise. Põhikooli ajast ainuke kellega ma julgesin kõige hullemaid jutte rääkida. Olid ajad!
Põhikooli sõpruse kokkuvõtteks võin öelda, et praeguseks need suhted pole enam eriti tugevad. Suhtlen veel, aga mis tasandil. Naabripoisiga praktiliselt mitte üldse, viimasel ajal olen hakanud suhtlema Köksi ja Adsoniga rohkem. Pox on rohkem omaette seltskonnaga, inimestega kellega minu mõttemaailm ei ühti. Et siis jah, pole vanast ajast eriti midagi alles jäänud.
Kõik muutus koos keskkooli minekuga, imago muutus selle minekuga. Eks suurt rolli mängis selles, et ma sain vanemaks ja tekkisid uued hobid ja tegevused. Eriti suurt rõhku panen ma joomisele, mis muutis seltskonda kellega ma koos olin. Keska kaaslastest tõelisi sõpru ei kujunenud, hetkel ma praktiliselt ei käi kellegagi läbi, vahest messeris räägin ja linnas näen. Kuid keska klassist tahaks ära mainida mõned nimed: Tarvi(hetkel õpib Tallinnas tüürimeheks), ka samuti maalt pärit, kes võttis mind sellisena nagu ma olin. Alles keska poole peal taipasin seda. Kahju, et mitte varem, aga mõnusaid istumisi ta korteris ja koolis kaarte mängides jagus. Veel mainiks ühe laheda tüübi, kellega mul kahjuks, tänu endale, ei õnnestunud sellist kontakti luua, nagu oleks tahtnud - Siim aka. Karu(Hetkel elab Tallinnas naisega koos). Respect tema ees, kõige rahulikum inimene, keda näinud olen, muhe tüüp. Tegeles skate-iga. Aitas alati kui sai. Lootsin kunagi tema seltskonda sulanduda, aga maal elamise tõttu polnud aega ega võimalust. Üks suur peoline ka, armastas napsu palju võtta ja igasugu tempe korda saata. Aga ühtegi paha sõna ei ütle. Hoia kõva! Ja lõpuks veel üks neiu - Olivia (hetkel Austrias ema juures). Aus ja sooja südamega, kes ei pahandnud kunagi, isegi siis, kui ma lollusi tegin, alati naeratas. Keegi, kes uskus minusse ja hindas minu teadmisi siiralt. Soovin sulle parimat ja edu edasises elus!
See oli üks tahk kuubist, teine tahk asub Ruusmäel. Kus mul kujunesid uued kaaslased, kellega ma koos hängisin ja jõin. Martin(lõpetas põhikooli minust aasta varem, keskas käis vist 2 aastat pea Missos, siis Võrus täiskasvanutes, kuid kool jäi lõpetamata ja nüüd lõi käega). Vot selle inimese kohta võin ma vist öelda, et minu elu üks suurimad sõpru, kellega ma olen kõige rohkem koos olnud. Ta ei hiilga küll teadmistega, pigem loogilise mõtlemisega, mis minul puudub. Jututeemad on avarad, pmst. räägin talle kõigest. Tema juures olles, ma olen vaba, ei mingit krampi, kuidas olla või mis öelda, ütlen mida iganes. Teiseks on Ruttar(minust 6 aastat vanem, elab koos naisega). Ohjaa, tema on meil füüsikaline poiss, võib sulle tundide kaupa rääkida kuidas mingi süsteem toimib, kipub liiga pikalt ja detailselt rääkima, aga anname andeks. Ma ise olen vahel selline. Need teemad on midagi minule, ütlen ausalt, mõnus. Ta on ka üks neid väheseid kellele ma absoluutselt kõike saan rääkida ja kes annab head nõu. Ja kolmandaks ja viimaseks on Raul(üks klass minust allpool jällegi, Köksi põhikooli klassivend, hetkel Võrus täiskasvanutes). Sõprus temaga ei küüni ligilähedalegi Martini ja Ruttariga. Kuid ta saab väga hästi Martiniga läbi, seega saan mina ka temaga, teeme sporti suviti kõvasti koos -kossu, võrku, jalkat. Ja eks ma temalegi ole oma saladusi rääkinud, mis ilmavalgust ei kannata. Ja veel võib öelda, tänu temale olen viimasel ajal sattunud Ruusmäelt eemale, sest tal on auto. Eks ole. Aga teistele inimestele ma tähelepanu hetkel ei pööraks, pole lihtsalt midagi tabavat öelda.
Ja eraldi tahaks ma ära tuua neti sõbrad. Need sidemed pole enam nii tugevad nagu varem, kuid nad eksisteerivad ja ootavad oma aega. Kõigepealt võtan käsile Tiina(Vahtseliina keskkooli abiturient hetkel), tutvus temaga hakkas laagrist, mis siiamaani kestab, inimene kes oli mulle suureks vaimseks toeks, kui ma exist lahku läksin. Südamest tänan sind! Ja kui ma nüüd järele mõtlen, siis rohkem ei tulegi kedagi meelde, oma exi ja Karmenit ma ei saa siia liigitada, sest see polnud päris sõprus, see oli midagi vahepealset. See telefonitsi rääkimine oli mingil muul tasemel ja need harvad kokkusaamised. Need polnud kohe kindlasti sõpruse tasemel :). Kuid samas ka mitte midagi hullu, pigem omamoodi armasd.
Eks näis, mis toob tulevik, kui ma peaks siit kohast lahkuma kuhugi õppima, kes jääb, kes kaob. Paraku see nii on ja mai saa midagi teha. Aga elan üle, olen juba kõvasti karastust saanud. Kuid loodan, et jäävad ja tulevad need, kes on seda väärt. Sõber sõpra ei unusta, kalju kaljut ei purusta. Meenus see riim minu kaardilt mille mu naabripoiss kirjutas mulle 9-nda klassi lõpus. Aga jah, ma siiski ei tea, milline on tõeline sõprus, sest minul pole püsivat väärtust veel olnud. Aeg on meid liialt muutnud. Aga lootus jääb. Kuid ma hakkan nüüd lõpetama, kell on juba kolmveerand 3 ja väsimus annab tunda. Aga loodan, et saite minust killukese jälle teada ja targemaks. Eks ma üritan ennast parandada ja täiendada igal sammul. Sest südames ma olen hea ja üritan endast anda parimat teistele, aidata neid, kui võimalik ja olla toeks. Mulle on öeldud, et elan liialt teistele, aga mis parata, iseloomu on raske muuta, kuigi tulevikus ma pean seda tegama, sest enda elu on ootamas valgusfoori taga. Kuid hetkel ma veel naudin noorust ja lasen sel rohelisel tulel oodata. Aga okei, jutt läheb jube filosoofiliseks, seega ilusat ja rahulikku und! One for all, all for one!
Ps. kindlasti huvitas, kes need kaks inimest minu kõrval siin pildil on, siis nüüd ütlen:" Minu 2 parimat sõpra elus, kes mul on olnud ja hetkel on - vennad Ruttar ja Martin!"
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar