Memory`s in my heart!

Lõppude lõpuks on aeg seal maal, et korralikud inimesed juba ammu seiklevad unedemaal, aga üks rahutu hing siin metsade ja mägede vahel veel ei näe magama minna. Vaid siirdub nostalgia radadele uitama, sinna, kus astus noor poiss, toona 15-aastane, sinisilmne ja kergeusklik, seljas suvised riided, näpus paberid ja sammud seatud oma tulevase kooli suunas. Kreutzwaldile kuulsust toome, nagu räägivad laulusõnad. Uus väljakutse ja etapp elus, mis pole linnaelu poole silmagagi näinud. Noor maapoiss on sattunud linna, linna mida ta ei tunne, näeb inimesi, keda pole varem näinud ega neist midagi kuulnud. Kuid see sama poiss, jutukas, vaimukas ja tähelepanu ihkav saab hakkama, sulab kergleva mänglusega seltskonda. Ta võetakse omaks. Ta on klassi tegija, kes ei löö risti ette! Mis sa hing veel ihkad. Kuid ihkad, ihkad kedagi enda kõrvale, kuid kardad, häbened ja kuhu on kadunud see julgus ja see hakkamine. Kui hall hiireke seisab nurgas ega julge neiuga juttu ajada, lastes ühe võimaluse mööda ennast tõestada, kuid ka sellest on vähe, sulle pakutakse veel võimalus, kuid mida teeb see kogenematu poisike? Mitte midagi, vaatab ja ootab taevamannat ja on üksi, mõistes oma eksimusi alles siis, kui on hilja, hilja peremees, rong on jaamast lahkunud! Ja nii läheb see elu edasi, ikka hinges üksi, kuid pole hullu, vähemalt see noor poisike ei saanud tundma armuvalu, ta ei oleks selleks valmis olnud. Ja elu kevad jätkub reipalt ja naerusuil. See poiss on võidelnud välja endale positsiooni ja hoiab seda. Ja heidab loorberitele puhkama. Ta on omaksvõetud. Kuid sellega kaasnevad ka oma negatiivsed küljed. See poiss, kelle põhikooli motivatsioon oli Keskool Võrus, on kaotanud tahtejõu näha kaugemale kui keskool. Ja läheb kergema vastupanu teed, õppides nii palju, kui vaja on läbi saamiseks, nooruse eesmärgid olla oma vendadest parem on langenud põrmu. Motivatsioon on kadunud kuhugi teadmatusse kaugusesse. Huvid on teinud kannapöörde, tahtejõu puudumatusel domineerib Internet, mis keska alguses saadi, mis röövib enamiku aja ja kohustused jäävad unarusse ja nii see kestab päevast-päeva, kuust-kuuse ja siis sillerdab silme ees keskkooli lõpp. Ja ühtäkki välgatab mõte, mis saab? Kuid on lootusetult hilja, päästa pole enam palju. Kibe-kiirelt tuleb teha ettevalmistusi eksamiteks, et saaks mingidki tulemused kirja, kuid tulemused on kehvad, südames sügav pettumus. Kuid selles pole kedagi süüdistada peale enda. Ja see tõde on valus, ta ei löö sind näkku, vaid lajatab otse südamesse. Keskkool seljataga ja minu peas valitseb tühjus, mittearusaadav põhjus, miks maha visata 3 aastat? Aga nüüd tuleb edasi sammuda, sest saatus ei oota. Tuleb oodata järgmist aastat, et end paranda ja minna edasi. Südames hing ihkab Tartusse, kus saaks alustada Tabula Rasalt (puhtalt lehelt). Olla mina ise ja mitte keegi teine, teha seda, mis meeldib, nautida seda kõike, mis seal on võimalik võrreldes siinsega. Unistused on ilusad, kuid nende täideviimine osutub raskeks, kuid ma ei loobu, ilma võitluseta ma enam alla ei anna. Sellest noorest lollist poisist on siiski sirgunud noormees, kes tahab rabeleda lahti sellest kõigest siin ja tõusta poodiumi kõrgematle astmetel, et astuda vapralt vastu oma saatusele, oma eesmärkidele, nautida maiseid rõõme ja elada täisväärtuslikku elu, mitte elada kastis ja piirides, kus valgusekiir vaid läbi akna paistab, vaid tahab hingata vabaduse värsket õhku.

Emotsionaalsus on mulle omane, läksin ka siin natuke liiale, aga see olen mina, algul ei saa vedama ja siis pidama. Aga siiski on elu ilus, sest ta on püha, midagi enneolematut, midagi ebamaist. Ja meile kõigile on antud võimalus seda nautida, ja me teeme seda, igaüks omalmoel. Minul on veel kõik ees, minu tee on veel rohtnud ja ootab oma peremeest, kes seisab veel teeristil ja valib oma teed, kuhupoole ta sammuma hakkab :). Loodan, et ma teid ära ei hirmutanud oma jutuga. Kohati pole kõik ka nii hull nagu minu jutus paistab, naga ma mainisin ma liialdan vahel pisut, emotsioon saab mõttest võitu ja kirjutab minu eest. Aga nüüd, kell hiilib vargsi juba 2 suunas ja minu silmalaud kipuvad kinni vajuma, pean ma jälle paremaks osutada end voodi suunas. Sest magamine on ainuke teguvus, mille ajal su hing puhkab ja valmistub järgmiseks päevaks. Ja tänase päeva ma lõpetaks tsitaadiga ühest Stefan Zweigi raamatust: "Ükski mõistuse pais ei peata enam jõge, kivi on veerema pääsenud ja saab laviiniks!" (Mary Baker-Eddy). Ööd teile kallid sõbrad!