Lood on nüüd sedasi!

Üleeile sain Liivariga kokku, rääkis, et Erkil on vaja kaht inimest Rootsi tööle lattu. Liivar pakkus mu vennale, et oleks koos temaga läinud, aga vend polnud nõus, kuna palk väike ja ootab tööd Soome, aga egas midagi, ma haarasin härjal sarvist ja helistasin ise, et ma võin tulla. Erki oli nõus, niisis ma olin heas tujus, kuid siis avastasin, et ID-kaart aegub 20-nd Mai. Siis täna käisin kiirelt hommikul Võrus migratsiooniametis ja rääkisin jutud ära. 250 eeki, uus ID-kaart saadetakse Rootsi, Eesti saatkonda, sealt saan kätte. Seega on kõik korras, pühapäeva õhtul kell kaheksa läheb lennuk, tahtis mind täna juba kahese lennu peale panna, aga liiga kiireks oleks läinud asjade kokku panemise ja söögi ostmisega ja pealegi pidi teine vend ka tulema pühapäevase lennuga, seega seltsis segasem minna. Kaheks kuuks pidi tööd olema ja üks kord saab kodus käia, sõit makstakse kinni. Üle-üldiselt ma olen õnnelik, saan sügiseks endale Tartu raha, saan terve aasta Tartus olla, see on ju minu unistus olnud terve aasta ja nüüd see täitub suure tõenäosusega, mida sa hing rohkem veel ihkad.
Emotsioon hetkel on nukra võitu, pole kunagi kuskil kaugel käinud ja veel nii pikaks ajaks. Kõik sõbrad ja inimesed jäävad maha, eriti hakkan puudust tundma telefonikõnedest Ku ff i-ga, just nimelt sinuga, kes sa oled mulle kalliks saanud. Luban , et toon sulle midagi armsat Rootsist ja siis A-rannas annan selle sulle, jalutades rannal (padi see pole). Oeh, hetkel rohkem sõnu ei tule, ilusat päikesepaistelist ilma teile ja olge sama mõnusad edasi :)!