Segi Läksime!

Lõpetasin just raamatu lugemis, milleks seekord oli minu vana põhikooli aegse matemaatika õpetaja Rannar Susi raamat "Segi Läksime". Stiili ja sõnavara käsitluse poolest jääb raamat allapoole keskmist, kuid mõeldes faktile, et ta pole ka kirjanik, anna ma talle selle andeks. Sest mõtted kaaluvad negatiivsed küljed üles.
Lugedes leidsin endalegi palju omaseid seisukohti - Maaelu paratamatu hääbumine, liigne tarbimine tänapäeval, kasumi ahnus jne. Lausa kurb hakkas lugedes, kui mõelda, kuhu poole see laev tüürimas on - Karide suunas. Ja kahjuks pidureid ei eksisteeri.
Eks tänapäeva maailmas kohtab nii raamatutes kui meedias vaid kriitikat. Enamus artikklid ja kommentaarid on suunatud halvustavalt kõrgemale poole, süüdistades vaid neid, ja mitte kedagi muud. Aga kes sellise tänapäeva siiski kujundanud on, vastus on lihtne - Inimene ise. See sama lihtsameelne ja sinisilmne inimene, kelle mälu on lühem, kui kudenud lestal. Tekitades pöördumatu protsessi ja muutudes moodsa aja orjadeks, kus käsi peseb kätt.
Kuid hetkel siin istudes ja silmitsedes läbi aknaraamide metsa taha vajuvat päikest, võin öelda, et elu on siiski ilus, loodus on võrratult ilus, andes siiski märku, et kõik pole kaduv, vaid miski jääb ka alles ja kordub päevast-päeva, ega kao minevikku :)!
Ilusat päikesepaistelise päeva jätku teile ja hoidke ikka pea püsti, sest peale hämarikku saabub ka kunagi* (loe: utoopias) veel koit!