Life goes on

Märkamatult on käes seekord 23. Veebruar. Hoomme siis meie "Kalli" Vabariigi aastapäev, seekord siis juba 92-ne. Erilist emotsiooni see kahjuks minus ei teki. Sest vaadates meie elu, ei näe ma põhjust tunda uhkust endi üle. Kõik tundub läbi klaaside vaadates udune ja negatiivne. Ja lootusekiired on justkui kadunud teadmata suundades. Ega kavatsegi naasta meie ellu.
Minu lubadus kaine "Veebruar" peab ootama uut aastat, sest peale 20-ent päeva, ei leidnud ma endas mõtet ega jõudu olla rohkem kaine. Seega 20 päeva puhas poiss see kord. Tulemusega jäin ma väga rahule. Suutsin endale tõestada, et kui tahan kaine olla, siis ka olen. Ja need, kes seda naljana võtsid ja irvitasid selle üle, said näha, et ma pole lootusetu juhtub. Hinges valitseb rahulolu.
Hetkel on mõtted juba nv-ses, sest siis tuleb Ruttari sünnipäev. Usun, et see aasta läheb korrralikult käest ära. Sest plaan on juba ennem sünnipäeva jooma hakata. Täna käis vana klassivend Tarvi plaani välja, et läheks neljapäevl Võrru jooma Miku ja Lenno juurde. Kuidas ma siis sain keelduda, pole teda ammu näinud ja veel kauem aega tagasi pole ma korteris käinud seal. Kus keska aegu sai kõige rohekm närutatud ja õlut joodud. Seega kraabin säästud kokku ja lähen neljapäeval linna. Reedel tagasi tulles, ei lähe muutu midagi paremuse poole, sest Martiniga panime pühapäeval koduõlle, üle pika aja taaskord käima. Seega, neljapäeva ja reede tõmbame jutis kalendrist maha. Laupäev siis arvatavasti Ruttari sünnipäev, ja mul hakkab usku kaduma, et ma olen peale neljapäeva ja reedet kaines konditsioonis, seega venitame veel ühe päeva otsa, saades 3 päeva juba. Ja pole kindel, et kas pühapäevgi kaines toonis möödub, kes see ikka pohmakat tahab, pigem tuleb pohmakast kavalusega mööda hiilida. Sellised on siis plaanid. Kuid nendeni on veel täpselt 2 ööd ja päeva aega. Seniks hoian madalat profiili ja leiutan endale mingil moel raha.
Veel räägiks oma lugemusest, viimasel ajal olen siin suutnud isegi raamatuid lugeda ja 2 kirjandit kirjutada. Edusammud minu puhul. Saatsin ka 1 kirjandi Vestale, aga ta pole mulle midagi vastanud juba mitu nädalat, hakkan kahtlema, kas läks kohale, või ei läinud, eks näis. Teise saatsin ühele Cs-i tuttavale, kellel oli vaja krjandit ja ma oma lahket abi pakkusin. Ja mis puutub raamatutesse, siis seekord jäid mu teele Rehepapp, Musta pori näkku, ja Naine (mis mul hetkel veel küll pooleli on).
Ootused enne Rehepapi lugemist olid mul suuremad, kui tulemus. Olin oodanud rohkem huumorit ja paremat sõnavlikut, kuid pidin elama üle kerge pettumuse. Soovitan kindlasti lugeda, selline hea kerge, kuid minu jaoks jäi midagi puudu, polnud seda vürtsi.
Kuid teine raamat, Mihekl Raua oma, korvas selle kõik. Seda raamatut ma nautisin tõsiselt. Selles oli midagi, mis paneb siia-maani mõtlema sellele tagasi, kuigi möödas on juba üle 3 nädala. Paljud tuttavad küll räägivad, et nende arvamus Rauas langes, kuid minu oma vastupidiselt tõusis. Pole just palju neid, kes suudavad end kokkuvõtta ja alustada puhtalt lehelt. Seega respekt sulle Mihkel. Ja see laul, mis sellele raamatule nii omane on - Sõidulaul. See laul on lihtsalt meistriteos, seda kuulates mõtted lahkuvad sinust ja lähevad uitama kaugetele radadele. Üks minu lemmikud praegu. Kuigi see kõik on tegelikult kurb, on see siiski üks osa elust, see on etapp mida elavad paljud meist läbi, kuid vähesed on need, kes väljuvad sellest tugevamana ja karastatumana kui varem. Seega paigutan selle raamatu oma lugemisvaras kindlalt poodiumikohale. Au ja kiitus sulle.
Mis puutub kolmandasse raamatusse "Naine", kirjutatud siis Võrumaa mehe Olavi Ruitlase poolt, siis selle kohta puuduvad mul kommentaarid. Hetkel küll veel pooleli, aga minu jaoks puudub sisu. Kuigi see raamat sarnaneb mingil määral Rehepapile, ehk siis kajastab Eesti elu mingil määral. Pole selle sõnum minu jaoks midagi erilist. Selle raamatu sisu on mulle mõtetes ja uudistes ammu selge. Ja puudub veel ka osav ümberkäimine sõnadega ja stiil tundub liiga otsekohene minu jaoks. Seega erilist tähelepanu ei tõmba.
See oleks siis lühidalt kõik, kuigi tean, et viimasel ajal olen unarusse jätnud kirjutamise. Pole lihtsalt olnud viitsimist, kuid loodan seda viga nüüd parandada.
Ilusat õhtu jätku ja olge sel raskel ajal ikka positiivsed ja tublid!

Ps. Kiku võitis Vancouveri OM-ilt hõbemedali, mida paremat veel ihaldada! Tubli! Tubli! Tubli!