Finiš!

On aeg otsad kokku ja joon alla tõmmata pikale ja raskele nv-sele. Ja pühapäeva öö, on ilmselgelt kõige parem aeg selleks. Heidamegi pilgu algusesse ehk starti.
Neljapäeva õhtul siis istusin bussi poole kuue ajal, eelnevalt olin Ruttari poolt Martinil valmis pandud pudeli koduõllega kaasa haaranud ja hakkasin linna poole loksuma. Ise samal ajal koduõllet mekkides. Haanjast enda üllatuseks tuli bussi peale Stina, kellega ma Võruni sisutihedat vestlust aretasin inimsuhete üle. Bussijaamas ei pidanud ma pikalt ootama, Tarvi ilmus mõne minuti pärast. Sammud seadsime siis Miku ja Lenno juurde. Asjad sinna pandud, suundusime Maxima suunas. Klappisime siis kahe peale ühe viina, eestlastele kohase viina - Estonia. Kodumaa patrioodid oleme ikkagi, pluss veel õllet ja siidreid. Ja pidu võis alata. Istusime Miku juures, lasime napsu, mängisime kaarte. Muidugi oli seal minu jaoks ka võõrast rahvast, keda ma ei tundnud, kuid sain jutule hõlpsalt. Kuigi jah, mõned olid end korralikult staadiumisse tõmmanud rohelisest. Õhtu edenedes tekkis Tarvil plaan, et võiks minna Bossu. Oli kuskilt Bossu bussi numbri sebinud, mis pidi inimese tastua kohale viima, aga üllatuseks mitte neljapäeval. Ja nii me siis jalgsi läksime - Mina, Siim(Paralleelklassist, Tarvi põhikooli klassivend) ja Tarvi. Pilet oli odav, 25 aint, kuid rahvast oli suht vähe ja nii me siis seal istusime tunnikese ja tulime tagasi ära. Kohale jõudes avastasime, et enamus magasid juba. Kuid ega me siis magama ei läinud kohe, tegime siis pelmeene ja praadisime muna ja lasime mõne õlli veel ära. Ja vot siis, mingi 3 aegu lasin silma kinni, mitte just kõige mugavamas paigas - Esikus mingi diivani patjade peal. Aga polnud hullu, sest hullem ootas mind hommikul ärgates. Kardetud tuumapohmell, mida ma eelpool mainisin, nüüd sattus mu tsükkel tõsisesse ohtu. Ei aidanud ka varahommikul pea parandus õlle. Pea lõhkus nagu segane. Õnneks ei pidanud bussiga loksuma koju, Raul helistas enne lõunat, sain temaga koju ära. Tee peale üritasin peavalus kõrvale viilida ühe õllega, kuid see kukkus juba eos läbi, pool õllet ära joonud, jõudsin arusaamale, et see mind ei aita kuidagi moodi. Ja viskasin õlle minema ja sammusin oma saatusele vastu - kodupoole. Kodu teel, korjas isa mind peale, tuli emaga Haanjast, esimene märkus kohe mulle - Et sa haised alkoholi järgi. Oleks siis need õiged lõhnad olnud, need olid pohmaka haisud. Egas siis midagi, kodus viskasin silma kinni ja magasin õhtuni. Enn näe imet, peavalu kadus ja olek oli hea. Ja pikalt ei saanud oodata, kui juba helistas Ruttar ja küsis, et mis teoksil, et teeks soojenduseks ühe väikse Nipi. Egas siis midagi, sammud Ruusmäe poole. Ruttar oli veel külla kutsunud seltskonna mõttes ka Pinnu, Päärna ja Ele. Vinge kolmik, muud ei ütle ma midagi. Taaskord keerati viinapudelilt punnid ja hakati kallam. Seekord mõõdukalt õnneks. 1l viina siis viie peale ja mõned õlled polnud just suur kogus. Aga tuju tegi küll väga heaks. 2 ajal öösel siis sammud taaskord kodu poole ja magama ära. Hommikul, nii kui ärgata jõudsin, helises telefon, kes muu ikka kui Ruttar. Palus mind appi sünnipäeva ettevalmistusi tegema. Mõeldud, tehtud, riidesse ja juba uuesti Ruusmäe poole. Aitasin siis kartuleid koorida ja muid imeasju teha, kella 3-ks olid sugulased kohal, Triinu poolsed ja Ruttari poolsed. Ja mina ainuke, kes ei kuulunud suguvõssa, täitsa lahe oli mõelda, et kui hea sõber ma ikka olen, et mind ka lauda paluti. Ei tea, millega ma selle olin ära teeninud. Sai siis söödud kõht ilusti täis, klaasike šampust võetud ja mõned pitsid valget. Siis koju sauna jällegi. Ja õhtul, kella 8 ajal siis Ruttari poole, kerge istumine poistega napsu ja muusika saatel võis alata. Esialgu visati pitside kaupa viina kiirelt. Kõik olid lõbusas tujus, lauldi laule kaasa ja värki. Kuid siis tuli kiire peo lõpetaja. Selleks oli 55 kraadine Stolypin. Esialgu ei saanud midagi aru, kuid siis hakkas kiirelt niitma see tegus mehike. Eesotsas minuga, poole juuste ajamise pealt, kadus pilt eest korraks ära, ja tekkisid mälulüngad. Mul vend oli ka kuhugu ära kadunud, arvatavasti koju ära, Setu oli ka diivani nurga peale puhkeasendi sisse võtnud. Pinnu vegeteeris endale kohaselt põrandal. Õnneks hakkas mul siis mõistus koju tulema ja tšekkisin olukorra üle. Vahepeal oli keegi toonud 3 viina juurde veel. Sellest ajast mul pilt puudub. Kuid kiired pitsid sisse ja palusin Martinil juuksed lõpuni ajada. Mõeldud, tehtud. Siis kella 4 ajal tekkis Ruttaril plaan Helduri poole minna. Neljakesi hakkasime minema - Vennad Peelod, mina ja Pinnu. Kuigi jah, Pinnu oli silmnähtavalt ebakaines olekus, sel ajal, kui meie üles mäeotsa jõudsime, oli Pinnu alles alguses veel. Igatahes kohale ta ei jõudnud, oli arvatavasti koju ära kopertanud. Heldur lubas meid lahkelt sisse. Korter oli ikkagi paremas seisukorras kui enamusel parmudel. Ja ega siis liitrist viinast ka ära öeldud. Otsis siis kapist kurki ja moosi, millest tehti peale jook valmis. Kaardipakk ilmus ka lagedale ja mäng ja naps võis alata. Ja mis seal salata, täitsa omamoodi huvitav oli mängida ja juua. Joodi siis liiter viina ära. Mina olin arvatavasti kõige ebakainemas olekus. Vahepeal suutsin pooleldi Rutttariga maadelda ja niisama tõmmelda. Mille tagajärjel mul on nukid ja kael valusad. Ja üks ilge puukas on ka. Mingi 8 ajal siis sammud Ruttari poole tagasi, Heldur kutsuti ka kaasa, anti talle torti, kooki ja kartulisalatit. Ja lõpuks lasti 5l kanku täis koduõllet. Siin kohal hakkas päev lõppema. Ruttar läks magama, Heldur koju ja mina Martini poole. Nagu tavaliselt oli minu asemeks diivan, kus ma horisontaal asendis koha sisse võtsin ja magasin vahelduva eduga kella 5-ni välja. Õnneks polnud pohmakat seekord ja tuju oli võrdlemisi hea. Kuid siin lõppes minu teekond. Ja tulin koju ära. Kodus keegi mind eriti imelikult ei vaadanud, eks ollaks harjunud minu käitumis maneeridega ja napsu võtmisega.
Kokkuvõttteks võib öelda, et, kui pidu, siis pidu. Midagi hullu ma ei teinud, pidasin end korralikult üleval. Elus ja terve. Ja lähen nüüd puhkama ära, sest väsimus on peal ja kella osuti halastamatult liigub poole kolme poole. Seega loodan, et jäite mu nv-sega rahule ja ei pea mind hulluks :). Ilusaid unesid ja head ööd!

PS. 15-20l koduõllet on veel alles. Täna läks see veel korralikult käima, peale selle, kui olime suhkrut kõvasti juurde pannud. Harjutamine teeb meistriks. Ja, et mitte heal kraamil raisku minna, hakkame homme seda vaikselt jooma. Purju pole kellelgi plaan end juua, aga näis, mis välja tuleb!

Start!

Ande mulle andeks, aga on neljapäeva pärastlõuna ja ma lähen paari tunni pärast linna ära. Et siis ühesõnaga algab tsükkel, mis vältab minu mõistuse järgi pühapäevani välja :). Eile siis degusteerisime Martiniga õllet, kraad on sees, mitte küll suur, aga ikkagi. Sest peale 2 kannu, tundsin , et hakkas vaikelt sarve. Väga viis igatahes. Täna ka enne bussi peale minekut tõmban ühe pudeli koduõlli sisse, siis hea minna. Aga seniks olge tublid ja enne pühapäeva õhtut arvatavasti te mind siin ei näe, võis siis läheb midagi viltu ja mul on homme räige pohmell ja ma keeldun joomast. Aga ma ei usu seda stsenaariumi, parandan pea varakult ära ja asi korras. Homme siis liitub minuga Martin ka ja hakkame koduõlli koos jooma. Täna lähen linna, vana klassivennaga jooma. Hommikul kooserdan kuidagi bussile ja tulen maale, ja siin joon edasi. Aga okei, sau ja ärge siis lollusi tehke :).

Life goes on

Märkamatult on käes seekord 23. Veebruar. Hoomme siis meie "Kalli" Vabariigi aastapäev, seekord siis juba 92-ne. Erilist emotsiooni see kahjuks minus ei teki. Sest vaadates meie elu, ei näe ma põhjust tunda uhkust endi üle. Kõik tundub läbi klaaside vaadates udune ja negatiivne. Ja lootusekiired on justkui kadunud teadmata suundades. Ega kavatsegi naasta meie ellu.
Minu lubadus kaine "Veebruar" peab ootama uut aastat, sest peale 20-ent päeva, ei leidnud ma endas mõtet ega jõudu olla rohkem kaine. Seega 20 päeva puhas poiss see kord. Tulemusega jäin ma väga rahule. Suutsin endale tõestada, et kui tahan kaine olla, siis ka olen. Ja need, kes seda naljana võtsid ja irvitasid selle üle, said näha, et ma pole lootusetu juhtub. Hinges valitseb rahulolu.
Hetkel on mõtted juba nv-ses, sest siis tuleb Ruttari sünnipäev. Usun, et see aasta läheb korrralikult käest ära. Sest plaan on juba ennem sünnipäeva jooma hakata. Täna käis vana klassivend Tarvi plaani välja, et läheks neljapäevl Võrru jooma Miku ja Lenno juurde. Kuidas ma siis sain keelduda, pole teda ammu näinud ja veel kauem aega tagasi pole ma korteris käinud seal. Kus keska aegu sai kõige rohekm närutatud ja õlut joodud. Seega kraabin säästud kokku ja lähen neljapäeval linna. Reedel tagasi tulles, ei lähe muutu midagi paremuse poole, sest Martiniga panime pühapäeval koduõlle, üle pika aja taaskord käima. Seega, neljapäeva ja reede tõmbame jutis kalendrist maha. Laupäev siis arvatavasti Ruttari sünnipäev, ja mul hakkab usku kaduma, et ma olen peale neljapäeva ja reedet kaines konditsioonis, seega venitame veel ühe päeva otsa, saades 3 päeva juba. Ja pole kindel, et kas pühapäevgi kaines toonis möödub, kes see ikka pohmakat tahab, pigem tuleb pohmakast kavalusega mööda hiilida. Sellised on siis plaanid. Kuid nendeni on veel täpselt 2 ööd ja päeva aega. Seniks hoian madalat profiili ja leiutan endale mingil moel raha.
Veel räägiks oma lugemusest, viimasel ajal olen siin suutnud isegi raamatuid lugeda ja 2 kirjandit kirjutada. Edusammud minu puhul. Saatsin ka 1 kirjandi Vestale, aga ta pole mulle midagi vastanud juba mitu nädalat, hakkan kahtlema, kas läks kohale, või ei läinud, eks näis. Teise saatsin ühele Cs-i tuttavale, kellel oli vaja krjandit ja ma oma lahket abi pakkusin. Ja mis puutub raamatutesse, siis seekord jäid mu teele Rehepapp, Musta pori näkku, ja Naine (mis mul hetkel veel küll pooleli on).
Ootused enne Rehepapi lugemist olid mul suuremad, kui tulemus. Olin oodanud rohkem huumorit ja paremat sõnavlikut, kuid pidin elama üle kerge pettumuse. Soovitan kindlasti lugeda, selline hea kerge, kuid minu jaoks jäi midagi puudu, polnud seda vürtsi.
Kuid teine raamat, Mihekl Raua oma, korvas selle kõik. Seda raamatut ma nautisin tõsiselt. Selles oli midagi, mis paneb siia-maani mõtlema sellele tagasi, kuigi möödas on juba üle 3 nädala. Paljud tuttavad küll räägivad, et nende arvamus Rauas langes, kuid minu oma vastupidiselt tõusis. Pole just palju neid, kes suudavad end kokkuvõtta ja alustada puhtalt lehelt. Seega respekt sulle Mihkel. Ja see laul, mis sellele raamatule nii omane on - Sõidulaul. See laul on lihtsalt meistriteos, seda kuulates mõtted lahkuvad sinust ja lähevad uitama kaugetele radadele. Üks minu lemmikud praegu. Kuigi see kõik on tegelikult kurb, on see siiski üks osa elust, see on etapp mida elavad paljud meist läbi, kuid vähesed on need, kes väljuvad sellest tugevamana ja karastatumana kui varem. Seega paigutan selle raamatu oma lugemisvaras kindlalt poodiumikohale. Au ja kiitus sulle.
Mis puutub kolmandasse raamatusse "Naine", kirjutatud siis Võrumaa mehe Olavi Ruitlase poolt, siis selle kohta puuduvad mul kommentaarid. Hetkel küll veel pooleli, aga minu jaoks puudub sisu. Kuigi see raamat sarnaneb mingil määral Rehepapile, ehk siis kajastab Eesti elu mingil määral. Pole selle sõnum minu jaoks midagi erilist. Selle raamatu sisu on mulle mõtetes ja uudistes ammu selge. Ja puudub veel ka osav ümberkäimine sõnadega ja stiil tundub liiga otsekohene minu jaoks. Seega erilist tähelepanu ei tõmba.
See oleks siis lühidalt kõik, kuigi tean, et viimasel ajal olen unarusse jätnud kirjutamise. Pole lihtsalt olnud viitsimist, kuid loodan seda viga nüüd parandada.
Ilusat õhtu jätku ja olge sel raskel ajal ikka positiivsed ja tublid!

Ps. Kiku võitis Vancouveri OM-ilt hõbemedali, mida paremat veel ihaldada! Tubli! Tubli! Tubli!

Uued tuuled!

Tervitusi kaugelt Lõuna-Eestist. Märkamatult on kätte jõudnud Veebruar. Ja minu elu tegi kõrval põike oma vanasse ellu, mis pani mind jällegi tõsiselt mõtlema ja kahtlema oma motivatsioonis ja tahtejõus. Laaberdada ja iba ajada pole minu prioriteet, kuid ometi ma teen seda jälle ja jälle. Pidin hakkama korralikuks juba aasta algusest. Kuid kahjuks osutus see raskemaks, kui arvasin. Kuid hetkel olen ma sihi võtnud endale, et ma olen Veebruaris puhas poiss, st., et ühtegi pudelit õllet ma ei joo. Enesetõestuseks sobib see ideaalselt. Aforism siin kohal: "Iga pahe tuleb linnutiivul, kuid lahkub longates!" Nii kehtib ka see minu puhul. Kuid loodame parimat.
Paar tundi tagasi sattusin juhuslikult rääkima oma vana põhikooli klassivenna Annesega, saatis mulle Orkutisse mõned lingid. Millega saan end harida ja end avastada. Väga positiivse emotsiooni sain temalt, et minu unistused polegi täitsa võimatud, kui on piisavalt tahtejõudu ja töötahet!
Seega ootab mind ees palju, palju tööd endaga, et jõuda sinna, kuhu ma tahan jõuda. Hetkel see jutt on emotsiooni pealt, ja ma ei looda midagi. Kuid vähemalt see mõte annab mulle jõudu, et minust võib saada keegi, kes ma olen tahtnud olla aastaid.
Kuid nüüd head ööd. :)