Uus aasta, vana elu!

Ilusat uut aastat kallid inimesed! Kätte on jõudnud 2010-nes aasta, aga Läänerindel muutusteta. Ootan midagi, aga mai tea mida. Kõik tundub lootusetu, kõle ja kole. Pole veel leidnu hingerahu. Ja ma ei tea, kus ma peaksin selle otsimiesega alustama, või tuleb see minu juurde ise? Vaevalt, see oleks ensepettus, istuda käed rüppes ja oodata valget laeva.
Mis siis selle aja jooksul juhtunud on, mai viitsi pikalt kirjutada, võtan lühidalt kokku: "Mitte midagi erilist!" Lihtsalt istutud ja tühja suht pandud, joogiga ei liialdanud. Siis enne aastavahetust helistas mulle Piret(üks neiu Tallinnast, keda ma sügisel 1 kord nägin), kes kutsus enda juurde, olin nõus, tulid mulle järgi ja läksin tema juurde, tal korter Haanjas, kus ta hetkel on, teisipäeval läheb Tallinna. Olin seal siis öö ja värki, magaisme üksteise kaisus, midagi siivutut ei teinud. Siis järgmine päev läksin koju, kuid õhtul läksin jälle tagasi, veetsin ka teise öö seal. Uuel aastal siis olin Ruusmäel, istusime Sandri juures mõne inimesega, vaatasime telekat ja jõime. Vaatasime ilutulestikku ja värki, lasin ise ka mõne raketi. Siis sai kultras käidud veel, seal oli mingi peo moodi asi, aga suht fail, nagu tavaliselt, koju jõudsin mingi 6 paiku. Siis eile, kutsus ta mind jälle Haanjasse, läksin siis bussiga sinna. Istusime Finišis tükk aega ja värki ja ma olin pettunud, tõsiselt, kutsutakse kohale ja siis sind lihtsalt ei märgata, istud lauas nagu mingi tühi koht, keda pole, siis mul sai siiber, läksin Poxiga koju ära sealt ja siis poole kodu teepeal helistab Piret mulle, et kuhu sa läksid, ja siis tükk aega jeblamist ja seltamist, läksin tagasi. Ma lihtsalt ei mõista, avalikusse ees olen tühi koht ja siis kui tema pool olen, siis on ninnu-nännu. Ja siis olen mina veel süüdi ka, väga tore. Aga öö veetsin seal igatahes, ei rahuldanud see veedetud öö mind seal, pettumus. Ja siis poole kolme bussiga tulin koju ära. Magasin mingi paar tundi ennist siin ja nüüd ma siis siin olen.
Istun ja vaevan pead, miks elu mulle tundub nii keeruline, miks ma ei või olla õnnelik. Aga ma ei mõista seda, see on liiga keeruline hetkel minu jaoks. Pea pulki täis nagu öeldakse. Mai tea kust otsast alustada ja kust see motivatsioon võtta, et liikuda edasi pea püsti ja kindlal sammul. Ma tean, et pole hilja, kuid ennem ma pean leidma ennast. Ennast kuskilt pimedast ja süngest maailmast, kuhu ma olen peitu pugenud.
Aga hetkel ma pean targemkas lõpetada, võtan kätte raamatu ja süvenen sellesse. Head õhtut kõigile ja teadke, kallid olite mulle sõbrad :)!